Seda ja Teist

Välis Eesti Päevaks

Kui ta vabadusnäljas pole ihaldatavat kodumaalt leidnud on temast vahest äkitselt väliseestlane saanud.

Alates kodumaa tekkest tänaseni on nendest palju huvitavaid lugusid jutustatud. Igaüks meist teab mõnda. Olles igas eluvaldkonnas askeldaja on tema maailma näo veelgi omapärasemalt mitmekesisemaks muutnud. Lained saavutavad tähelepanu. Suurim, II Maailmasõja oma kasvas välismaailmas, kuni 1980-te lõpuks, enne Eesti iseseisvumist, elas võõrsil 150 000, ca 13%. 86 000 lääneriikides, 64 000 Nõukogude Liidu aladel. 2000 aastaks kahanes arv 25 000 võrra, peamiselt idapool elavate eestlaste arvel.

Olnud esimese poole elust kodueestlane edastan oma põlvkonna poolt tänu südamest õilsate ettevõtmiste eest kodu- ja väliseestlaste edendamises. Tänu Sinimägede inglitele, välis- ja kodueestlaste vabastamise aate kandjatele.

Toetav on rännates kuskil ootamatult emakeelt kuulda. Nõnda ka 1990 talvel Hamtramckis Peter Einpauli tervitust.

Lennart Meri viimasel pidulikul U.S.A. külaskäigul mainis oma sõnavõtus esimest kirjalikult teadaolevat eestlast Põhja-Ameerikas 350-ne aasta eest, Mihkel Jaanipoega.

Lõpetas sooviga, et eesti pojad leiaksid tee koju.

Arvamus, et välis- ja kodueestlsed ei tunnusta teineteist või ei klapi on arvamus vaid maises mõistuses. Soovin, et ületaksime taolised ookeanid. Soovin, et igas sadamas oleks üks eestlane, igas eestlases üks sadam kus nagu mander kohtub merega, mõistus kohtub vaimuga, leides vabaduse, sõna sügavaimas tähenduses.

Ool (oolpardi@yahoo.com )

Date: Wednesday, October 22, 2008